Automaatteataja

Aga kui mulle ei meeldi?! Aga mis siis saab kui mulle ei meeldi, ah?! Vat sellele ei oska keegi vastata. Karjun siin akna all juba mitu tundi ja vastust ei kuskil. Segased ajad, segased ajad.

väike pimendamine tuleb vist.
nutke.
halage.

neeger limpsib kausist roosat mannavahtu.
silmavalged välguvad.
lürps. lürps.
tumbal istub ja muudkui lürps. lürps.
kustutan tuled ja kuulan.
kuhu mu revolver jäigi.
head ööd.

(tra, pauk lõi laest natuke saepuru alla)

arboot kuniks luumer,
sarti oop müüki!
santeerius karauul hops
ja munix ta riuupis.

lerikond tu nard moop
sanusis karteetki nu,
teised pulbrid peale
ja läheb edasi sõit.

jah, toriitud manis
kui kunti nooriks mu
serivaati derivaati nures
jagodis suss numm kook.

ringtee ümber pea koos seda piirava metallrõngaga on täitsa hea kasutada aju magnetiliseks töötlemiseks, et saada uusi mõtteid. nüüd on kõik uued mõtted. oh kui tore. ajaks nüüd rõnga kuumaks veel… oo, millised mõtted jooksevad nüüd kaugel väljal. ajaks neid nüüd püssiga taga. laseks ribadeks. mitmeks tükiks. ja jagaks india vaestele laiali. siis on endal jälle pea tühi ja mõnus.

Te olete lehel number kaks. Milleks te siin olete. Teie selja tagant on kõik must. Ja mis puru see on. Olete jätkuvalt lehel number kaks. Keerake lehekülge. Keerake lehekülge. Keerake ükskord ometi lehekülge. Keerake lehekülge. Astuge palun edasi. Tänan. Olete leheküljel number kaks. Te vist ei saa aru. Te vist ei saa siit edasi. Keerake palun lehekülge. Asute leheküljel number kaks. Minge palun juba edasi. Jätkuvalt on lehekülg number kaks. Ikka veel on sama lehekülg. Keerake lehte. Palun. Mis te siit tahate. Kauaks te siia jääte. Mõelge järgmisele leheküljele mineku peale palun. Kaaluge lehekülje keeramise varianti. Keerake palun lehekülge. Keerake palun lehekülge. Keerake palun lehekülge.

ITtt paneb minu toidukorvi omale kärusse ning sõidab sellega õigel hetkel käsipidurit tõmmates seina.
Külg ees, koos minu, minu toidukorvi ja kogu SIGINTide, SIGPIPEde ja SIGABRTdega. Kõik signaalid on nüüd põrandal laiali, minul küünarnukk katki ja kaugel jookseb miniseelikus tüdruk kollaste juuste lehvides moskvitši sisse peitu. Kaugeneva auto mürinas kirjutan backtrace ja lähen kohe koos kännuga halliks. Känd ajab seened igast küljest punni ja mina matsutan nad endale sisse, pühkides laubalt sitsilise-täpilise kleidiga higi. Ja sealt nad tulevad - raginal läbi võsa … kollased, rohelised, punased läbisegi. Kummikommid. Minu lunastuse ja suurusehullustuse tapjad, hambad irevil, kirved käes.
Joonlaud, mall ja sirkel. Aitab küll. Ei taha enam.

Kaotaja on selge juba enne võitlust.
Siilil okad teravad, minul mitte midagi.
Võitlus pole alanud, kohtunik ei vilista.
Tal on minust täitsa kahju. Siili okkad välguvad.
Suurustlevalt nurgas seisab, irvitab.

“Teie luuletus on kaootiline, selles pole rütmi”, ütleb kriitik.
“Jah, ei ole, mine perse”, vastan mina.
“Ning teil siin mingit mõtet nagu ka ei ole ju”, üritab mind veel kord maha teha.
“Mine vittu kuradi kuristik rukkis, ei ole jah mõtet, ära mölise”, lähen ma täiesti endast välja.

Ega kriitik ei ole mingi siil, et ta võib niimoodi möliseda. Kuradi kriitikunässakat ma ei karda!

Täna valmistame koera. Võtame koera. Ja kilo kaalikat. Siis võtame viina. Puhasta kaalikas. Haukuva koera puhul võtta veel viina. Kaalikas küpseb väga kaua. Läheb veel viina üles. Koer peaks nüüdseks olema valmis ning kaotanud täielikult lootuse midagi hamba alla saada. Vala koerale ka viina. Terviseks.

Lumememm närib nurga taga õitsvat sirelipõõsast ja taob panniga möödahüppavaid konni. Selline kevad on meil seekord.

Kelder. Purunenud klaasiga akna ees ripub mingi ebamäärane kalts. Tuul. Keeran kruustangid veel natuke pingumale. Veel. Krõps. Lõpuks ometi. Lumememme jäätunud pea puruneb suure pinge all tuhandeks killuks ning langeb jääkildude krõbinal keldripõrandale. Ka porgand kukub. Lumine keha lõtvub ja vajub kössi. Inimeste vastuhakust on möödunud ainult üksikud päevad.

Vot selline kevad võib meile tulla kui käesoleval talvel toimub paljukardetud lumememmede rünnak.

“Tere, kas võib ropendada?”
“5.50″
Kohmitsesin rahakotis, otsisin täpse raha.
“Palun.”
Midagi kostmata ulatas ta mulle uue puhta kilekoti. Kratsisin serva lahti ja tõmbasin koti pähe ning kisendasin täiesti kõrist: “Minge putsi tropid raisk kuradi värdjad vittu raisk mollinäod tõmmake nahuj munnipeade kari raisk kuradi töllerdised raisk vittu kurat!”
Võtsin koti peast. Olin kuidagi kohmetu seda talle tagasi andes. Tundus, et temalgi oli natuke ebamugav olla.