arboot kuniks luumer,
sarti oop müüki!
santeerius karauul hops
ja munix ta riuupis.
lerikond tu nard moop
sanusis karteetki nu,
teised pulbrid peale
ja läheb edasi sõit.
jah, toriitud manis
kui kunti nooriks mu
serivaati derivaati nures
jagodis suss numm kook.
kuu on valge nagu öö
rohelised teerullid minu magamistoas
kolisevad üle mu varvaste
ärkan higisena
vaatan kuud. kisendan ta poole.
kuu pilgutab rõõmsalt
haarab kokteilikõrre ja
imeb teerull-teerulli haaval
mu magamistoas oleva kokteili
endasse 384184kkm kaugusele
ainult teetöölised jäävad.
maha mu voodi ette.
ja vaatavad nõutult
kuidas ma ennast küljelt küljele
keeran ja uinuda üritan.
nad laulavad mulle kena mitmehäälse unelaulu.
head ööd.
Tulen põllult, pihk traktoreid täis
terve punt
ja lilled varvaste vahel
kohalike külatüdrukute meelitamiseks.
Olen suur must kapsapea
mille lehtede vahelt pudeneb
muusikat ja laulu
otse mulda.
Külaserval laulan duetti kollase kombainiga
ja uinutan kruvikeerajad longu
oma karvamütsi sisse.
Nõrkade jalgadega panen siis plagama
kruvikeerajad kolisemas karvamütsis.
Ja nii tulebki jälle päev
täis kruve ja mutreid ja metsikut mehaanikat.
Tüdrukud jäävad vaatama.
Võrdkülgne haare haarab mind oma rohelisse embusse.
Mu ninast purskab punast verd.
Nii tugev on haare.
Silme eest läheb valgeks ja haarde sirged kanged vektorid tõmbuvad pingest siniseks.
Lilla vikerkaar nokib horisondil rukkipõllult kollaste hiinlaste apelsinisuuruseid päid
ja karjub võika häälega saba liputades üle maailma.
Saatuse üleolek kogu ilmlikust on üsna ilmne.
Vasakult läheneb tavaliselt traktor, mille roolis istub parv kanu.
Kädisedes liigub see seltskond üle mu pildi mida piirab lõputu tammepuust raam,
mida toksib miljonipealine rähnide parv, kuhu on sisse lasted natuke *
Kriips paneb minu ümber uksed lukku ja läheb koju.
Tuulehoog lükkab mind minu kriipsuses pikali. Ma kukun ja kukkudes vihiseb mu kõrvus tuul.
Vastikult vaikne on kogu edasine öö. Kell seitse kireb kukk.
täna panen itti lillede ja kummikinnastega
täna panen itti traktori ja lumesahaga
täna panen itti ettevaatlikult ja himuga
täna panen itti parimate kavatsustega
täna panen itti pastaka ja kustukummiga
täna panen itti vasakule hoolega.
vasakul on itt nüüd kuhjas
vasakule vaatan
võtan itti labidaga
tänavale laotan
riigihanke võidan
kusagile kaotan
itt on kortsus
kaminas
itt on otsas
toas on soe
itt on korstnas
taeva all
itt on lindudega lõunas
mina puhkan
Kaotaja on selge juba enne võitlust.
Siilil okad teravad, minul mitte midagi.
Võitlus pole alanud, kohtunik ei vilista.
Tal on minust täitsa kahju. Siili okkad välguvad.
Suurustlevalt nurgas seisab, irvitab.
“Teie luuletus on kaootiline, selles pole rütmi”, ütleb kriitik.
“Jah, ei ole, mine perse”, vastan mina.
“Ning teil siin mingit mõtet nagu ka ei ole ju”, üritab mind veel kord maha teha.
“Mine vittu kuradi kuristik rukkis, ei ole jah mõtet, ära mölise”, lähen ma täiesti endast välja.
Ega kriitik ei ole mingi siil, et ta võib niimoodi möliseda. Kuradi kriitikunässakat ma ei karda!
samm-mootorite surin pea sees muutub järjest tugevamaks
summutajad on põhja keeratud
malelauad on triibulised
bensiin on otsas
teen kuupjuur kaheksa sammu, kus ruutjuur
murdub pooleks ja läheb maailma rändama
sekundaarsed siinused surevad nagu kärbsed
bensiin on nüüd täitsa otsas
ninali mulda kukkudes nendin transistoride raginal
et päev on korda läinud
vedrujänesed hüppavad pea ees järve
mis on triiki täis bensiini
ja tikkudega mängiv koerakoonlane süütab selle,
päikesesuuruseks paisunud pea plahvatab
koos järvetäie bensiiniga ning
vedrujänesed lendavad mulle silma
ilmas rändav murdunud ruutjuur näeb peeglist ainult
punaseksvärvunud horisonti mis kustub
ja lumena maha langenuna jääb hingeldades
lebama järvepõhja koos vedrujäneste ja
minu silmadega.
eesti vabariigi esimese bioroboti viimased hallutsinatsioonid
on saanud raamatuks
mis kasvab liblikaks
ning roosteste hingede raginal
lendab üle lageda välja
loojangul punaseks värvunud päikesesse.
tiibade siruulatus 15
ruutude jaotus ühtlane
olen eesti vabariigi esimene biorobot
magnetitega liigutatav
suuskadel transporditav
künnan põldu
äestan
olen korralik robot
vahelduseks õlitan nina
pähe tuli ruutingu error ja jooksis peaga vastu seina mis oli ruutingus omaette nurgas istudes maas
koos seinaga ümber kukkudes sööme õuna koos sügavale kukkudes nukralt naerdes muuseas
vaikselt taevas kaugele kaob koos liftšahtiga on õunamaitse hapu ning tuul vihiseb kõrvades koledasti
ta midagi ütleb mulle selle kohta et ruutinguviga ja šahtis vilistab õun omaette mingit viisikest
oh ei ja taevatähed on täpiks tõmmanud ning kaaluta olek matab õuna kogu oma emotsioonides endasse
vilistan seda nukrat viisi ja ei pea õunasöömisel üldse piiri ja tolm … lõputu tolm … paks tolm
kui selili maandume - mina, õun, lift, šaht, sein ja kõik need kes koos meiega tahtsid tulla rändama
sinna imede maale mis asub meie tavaliselt olemisest palju allpool ning kuhu saab kui pähe tuleb
ruutingu error ja sa oled seina ääres koos peaga mida saab sobivalt vastu seina lükata ja siis muudkui kukkuda kukkuda
kukkuda maha ja pühkida tolm ja vaadata ringi avatud uudishimulikkde silmadega nagu laps nagu laps
Närin eetrit ja
kisun telekat juhtmest
Kuulan raadiot ja
lasen püssist antenni.
Keedan teed ja
rullin vaipa
Kaneleid klõpsin ja
aeruga löön.
Öösel teen tööd ja
päeviti söön.
Laual on lehed ja
raadio ning telekas,
kruvikeeraja ja
pudel viina.
Hävitan meedia!
Või vähemalt…
selle edasi kand. Varvas. Ja!
