Automaatteataja

see on toru
sel on algus ja lõpp

suht putsis
ma valan oma
jõhvikad sulle
maa-alusesse parklasse
ja hüppan kaevukaanega
sulle kartulivagudesse
suht putsis
ma keeran su kella üles
ja kuulan -
suht putsis on
kui see ükskord
heliseb
ja su kõrvad laperdavad
kurat
suht putsis.

Istun siin kollases pappkastis
teibitud ümber kõik kinni
vahin lakke ja trummeldan seinal
ootan kiirkulleri bussi.

Ja tõstetaksegi maast ning
kõlgungi õhus ja ümisen
viisijuppi pea kolksub natuke
mööda kasti papseid seinu.

Transportööri meeldiv surin
mu keha hellitab ja uinun
et ärgata paberinoa lõikest
pea kohal avanev maailm.

“Patareid pole ju kaasas!”
Hoian silmad kinni ja
naeratan omaette vaikselt.
Surun pihku omatehtud maamiinide komplekti.

Ja nüüd ma siin istun -
ristpistes põrandal
ja hingan välja
puhast maagaasi.

Vedelat naftat oma
kopsudes tunnen.
Tõmban ja tõmban,
et hing püsiks sees.

Kivisöest varbaid
taon haamriga küljest
ja ahju laon nendest
punahõõguva müüri.

Talv võib nüüd tulla!
Jah, ma olen valmis -
otsast otsani köetav
ja täismassis põletatav.

väike pimendamine tuleb vist.
nutke.
halage.

neeger limpsib kausist roosat mannavahtu.
silmavalged välguvad.
lürps. lürps.
tumbal istub ja muudkui lürps. lürps.
kustutan tuled ja kuulan.
kuhu mu revolver jäigi.
head ööd.

(tra, pauk lõi laest natuke saepuru alla)

Ma vajutan oma valtsplekist korstna su karvasesse karusse.
Ma lennutan su plekkpangedest väänatud vibuga taevasse.
Ma teen sulle kõike mida sosistab mulle kõrva
üleeile sulanud lumememme mädanenud porgandist nina.
Ma suusatan su alpidesse kaks jäätunud vagu.
Ma olen su traktor, su isamaa, su õhk.

käruga lavale sõidutatud
tekst ette kirjutatud
nööridega püsti tõmmatud
seisad ja räägid võõrast juttu
endast ei poeta sõnagi
ise oled hästi peidus
nii on hea.

raudnaeltega tähestik pähe taotud
ristpeakruvidega numbrid selga keeratud
sõnad jooksevad mööda suud välja
ja sa seisad kogu selle rahva ees
alasti.

arboot kuniks luumer,
sarti oop müüki!
santeerius karauul hops
ja munix ta riuupis.

lerikond tu nard moop
sanusis karteetki nu,
teised pulbrid peale
ja läheb edasi sõit.

jah, toriitud manis
kui kunti nooriks mu
serivaati derivaati nures
jagodis suss numm kook.

kuu on valge nagu öö
rohelised teerullid minu magamistoas
kolisevad üle mu varvaste
ärkan higisena

vaatan kuud. kisendan ta poole.
kuu pilgutab rõõmsalt
haarab kokteilikõrre ja
imeb teerull-teerulli haaval

mu magamistoas oleva kokteili
endasse 384184kkm kaugusele
ainult teetöölised jäävad.
maha mu voodi ette.

ja vaatavad nõutult
kuidas ma ennast küljelt küljele
keeran ja uinuda üritan.
nad laulavad mulle kena mitmehäälse unelaulu.

head ööd.